Kas inimkaubanduse ohvril on õigus saada valuraha?

Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-152-09 on märgitud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada ühegi tõendiga. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Vt Riigikohtu otsuses asjas nr 3-2-1-19-08 on selgitatud, et VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab kostja tekitatud kahju eest.

Riigikohtulahendis 3-1-1-116 -12 kolleegiumi seisukoha p 17 selgitatakse, et 31. detsembril 2010 jõustunud ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse § 4 p-dega 1 ja 2 toodi VÕS § 134 lg-sse 2 ka senine VÕS § 130 lg-s 2 sätestatu, mille tulemusel koondati võlaõigusseaduse üldosas olev isiklikke õigusi puudutav mittevaralise kahju hüvitamise regulatsioon ühte sättesse. Sellise muudatuse üks eesmärk oli VÕS § 130 lg-s 2 (mittevaralise kahju hüvitamine tervisekahjustuse ja kehavigastuste tõttu) sätestatud regulatsiooni laiendamine ka muudele isikuõigustele. (Vt ka 656 SE seletuskiri, Riigikogu XI koosseis, p-d 4 ja 4.2). Eeltoodust lähtudes leiab kolleegium, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb VÕS § 134 lg 2 kehtiva redaktsiooni kohaselt kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks alati välja maksta mõistlik rahasumma …“

Eeltoodud lahenditest järeldub,et juhul, kui kannatanu on esitanud nõuetekohaselt hagi ja kohus on kruiteo asjaolud tuvastanud, siis tuleb kohtul kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitamiseks alati välja mõista rahasumma.