Mõtted lähisuhtes teisesest ohvristamisest (secondary victimisation)

Kriminaalmenetluse ajal võib ohver tajuda ebameeldivalt ka täiesti tavalist kriminaalmenetluse toimingut, kui tal puudub adekvaatne teave ja kontroll selle toimingu asjakohasuse ning sisu kohta.

Selline negatiivne hoiak menetlejate vastu võib ohvril tekkida ka kohtuprotsessi ajal.

Lisaks võib ohvrile negatiivset mõju avaldada tagasiside sotsiaalses elukeskkonnas. Näiteks tööl, koolis või perekonnas võidakse ohvrit süüdistada või isegi parastada, kuigi tegemist on ohvriga.

Praktikas ohver üldjuhul ei pruugi tajuda teiseses ohvristamises õiguste rikkumist. Ohver on tihti valmis lähisuhtes asju andestama erinevatel põhjustel. Pigem kardetakse kättemaksu vägivallatseja poolt või hoopis kardetakse menetlusbürokraatiat.

Haavataval ohvril on üldjuhul keeruline tajuda esmase ja teisese ohvristamise erinevust. Pigem tajutakse sellist õiguste rikkumist nn muu kiusamisena. Ohvrid ei pruugi osta või pole ka suutelised haavatavas olukorras end ise esindama õigusküsimustes, sh kasutama ilma juristita kehtivaid õiguskaitseabinõusid. Kõik ohvrid peaksid kriminaalmenetluse ajal saama toetavat juriidilist õigusabi.

Kriminaalmenetluse keerukus ja nüansid loovad ohvrile täiendava stressiallika. Ohvrid võivad kriminaalmenetluse ajal lähedaste toeta ja kaastunde puudumise tõttu end üksikuna tunda, mis süvendab ohvristamist. Menetlevad ametnikud omakorda, kes peavad jääma tööülesannete täitmisel professionaalseks, võivad ohvrile tunduda ohustatavana ka ainult sellepärast, et nad on menetlustoimingute soorituse ajal ohvri suhtes emotsionaalselt jahedad.

Õiguste selgitamise kohustusest kriminaalmenetluses veel niipalju, et deklaratiivsest tutvustamisest pole märkimisväärset kasu ohvrile, vaid õigusi tuleb sisustavalt lahti seletada, et ohver oskaks neid kasutada menetluses. Seadusandja on andnud erinevaid võimalusi, kuidas lahendada olukordi, et ohver ja vägivallatseja menetluse ajal ei viibiks ütluste andmise ajal ühes ruumis jne. Menetlejale võivad sobida tõendusliku osas ühed lahendused, kuid ohvri tervise huvides ei pruugi need sobida ja selleks puhuks on seadusandja näinud ette erinevaid võimalusi. Sellistel juhtudel on oluline, et ohvril oleks esindaja, kes aitaks ohvri suhtes parimaid lahendusi kaitsta.

Lähisuhtevägivalla juhtumites poolte lepitamise osas on erinevaid seisukohti. Kokkuvõtlikult – lepitamise tulemusel ohver lepib toimunud ülekohtuga ja ei ole teoreetilises tähenduses nn vägivallatseja suhtes enam vihane. Praktika on aga selline, et lähisuhte jätkumisega antud paaride vahel vägivald kordub tihti uuesti ning sellisel juhul mõjub lepitamine kannatanu suhtes ülekohtusena ja ebaõiglasena.

Ohver võib lähisuhtes vägivallatsejat ka armastada või hoopis teda väga karta. Sellistel juhtudel nõustuvad ohvrid kergemini neid kahjustavate kokkulepetega. Esiteks loodetakse, et vägivallatseja tõesti muutub üleöö paremaks ja muudab ohvri õnnelikuks (ühes kaasuses kannatanu seletusest näitel), teiseks kardab ohver vägivallatseja veelgi suuremat kättemaksu.

Mis saab aga siis kui kriminaalmenetlus on läbi, näiteks lepitamise tõttu menetlus lõpetatud? Kas ja kuidas saab kannatanu abi ka edaspidi, kelle sotsiaalne keskkond ju sisuliselt ei muutu? Tallinna linnas on näiteks tasuta psühholoogiline nõustamine Tallinna elanikele,Eesti Naisjuristide Liit pakub perevägivalla ohvritele nõustamisteenust jt organisatsioonid, kus saab ohver ka pärast abi kriminaalmenetlust nii juriidilist kui ka psühholoogilist abi. M.Pähklemäe & Co Law Office esindab ohverid koostöös psühholoogidega nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus.